Mida nimetada kehavälisteks kogemusteks?
Mõnikord võib tugeva stressi või valu, sügava lõdvestuse, aistingute kadumise, ravimite (ka narkootikumide) tõttu, magamise ajal või ka hoopis ilma välise põhjuseta meie energia- ehk astraalkeha eralduda füüsilisest kehast. Inimene tunneb, et hõljub oma kehast väljaspool ja vaatleb end eemalt. Selliseid eraldumisi nimetataksegi kehavälisteks kogemusteks.
Kehaväliseid kogemusi on tõestatud eksperimentidega, kus ligipääsmatutesse kohtadesse peidetakse numbreid. Inimesed, kes on võimelised une ajal oma kehast väljuma, suudavad numbreid lugeda ja üles ärgates neid korrata.
Võib teha ka sellise katse, et võetakse riiulist suvaline raamat, avatakse see sisse vaatamata suvalisest kohast ning jäetakse lauale. Inimene, kes väljub oma kehast, läheb raamatu juurde, loeb sealt mingi katkendi ja jätab selle meelde. Enda kehasse tagasi tulles ja ärgates suudab katsealune loetud katkendit korrata.
Klassikaline raamat kehaväliste kogemuste kohta on Robert Monroe „Journes out of the Body“. Tema tõi ka kehavälise kogemuse mõiste (out-of-body experience) massidesse. Autor oli enamiku oma elust selliseid kehast väljumisi kogenud ja juhtis hilisemas elus taoliste kogemuste uurimise ja õpetamise instituuti. Ühel oma kursusel õpetas ta ka inimesi aitama vaimolendeid, keda ta pidas inimesteks, kes on surnud ja eraldunud oma kehast, kuid võimetud edasi liikuma või ei taha seda teha.
Teadlikku kehavälist kogemust nimetatakse astraalprojektsiooniks või astraalrändamiseks.
Vaata ka:
Paljuräägitud sünkroonsus
Kanaldamine – mis see on
Kes on vaimsed teejuhid ja kuidas neilt abi küsida
