Merevaigujutu jätkuks
Mõni aeg tagasi kirjutasime merevaigust põhjalikumalt. Kuna artikkel sai üsna pikk, ei hakka seda täiendama, vaid teeme eraldi jutu.
Nagu teada, on merevaik erinevate Paleogeeni ja Neogeeni okaspuude kõvastunud vaik. Merevaiku leidub paljudes maades ja kõikides maailmajagudes.
Inimkond tunneb merevaiku juba vähemalt 12000 aastat ning on kasutanud teda nii ehte- ja kaunistusmaterjalina, teinud tööriistu ja kujukesi, aga kasutanud ka koguni lõkkematerjalina. Oli aegu, kus merevaiku vahetati võrdses koguses kulla vastu. Ehk on siit pärit ka nimi Läänemere kuld?
Sõltuvalt merevaigu välimusest, vanusest, tekkest ja koostisest eristatakse tal palju mitmesuguseid liike, neid on kokku üle 200. Läänemere rannikult leitakse näiteks suktsiniiti, gedaniiti, glessiiti, krantsiiti, stantiniiti ja bekeriiti. Rumeenia merevaiku nimetatakse rumeniidiks, Sitsiilia oma aga simetiidiks, Birma merevaik on birmiit. Hiinast tuleb retiniit, Kanadast sedariit, Gröönimaalt sfauriit ning Ungarist ajkaiit jne.
Väga oluline eristamiskriteerium on merevaigu kõvadus, haprus, läbipaistvus, mikroskoopiliste suletiste ning tühimike olemasolu ja hulk ning muidugi värvus. Merevaigu värvus kõigub vaha- ja meekollasest kuni pruuni ja punakani, kõige enam hinnatakse punast ja mesikollast läbipaistvat merevaiku. Kokku eristatakse kuni 350 erinevat värvitooni ja värvus sõltub lisaks vaigumassi esialgsele värvile ka kõvastumistemperatuurist ja hilisematest ladestumistingimustest.
Enamasti on leitavad merevaigutükid väikesed, kuid leidub ka rusikasuurusi ja suuremaidki tükke. Üks kõigi aegade suurimaid tükke kaalub 15 kg 250 g ja leitud on see 1860 Birmast. Praegu asub see hiiglane Londoni Loodusmuuseumis. Ida-Preisimaalt leiti 1803.aastal 6,750 kg raskune ja 37 cm pikkune tükk merevaiku, samast ka 1860.aastal ka 9,7 kg raskune merevaigutükk. Teada on, et esimene tükk kaotas 100 aasta jooksul oma kaalust ligikaudu 0,5 kg. Kohe tekib küsimus, et kuidas nii? Tõsiasi on see, et aja jooksul kaotab merevaik oma koostisesse kuuluvaid lenduvaid aineid ja muutub kergemaks.
Kahjuks ei röövi aeg merevaigult ainult kaalu, vaid ka ilu. Tema pealispind kattub peente lõhedega ja värvus muutub punakaks. Kaua aega arvati, et selles on süüdi päikesevalgus, kuid sama toimub merevaiguga ka siis kui teda hoida täielikus pimeduses. Kui merevaik puutub kokku alkoholi ja hapetega, on tema lagunemine eriti kiire ning ta muutub hapraks ja väärtusetuks.
Keskajal kasutati merevaiku sageli rahvameditsiinis. Teda lisati peenestatult mikstuuridesse ja salvidesse, raviti valusid, krampe, lühinägelikkust ja isegi luumurde. Usuti, et merevaik võib anda surematuse, üliinimliku jõu ning aitab lugeda mõtteid.
Kes satub Palangasse, siis seal tasub külastada Palanga Merevaigumuuseumi.
Loe ka:
Merevaik – nagu mesi ja päike üheskoos
Ammoniit – keerdus nagu vahva sikusarv
Hea õnne tooja – neljaleheline ristikhein
